Marmor on moondekivim, moodustunud ümberkristalliseerunud karbonaatmineraalidest – tavaliselt kaltsiit või dolomiit. Geoloogid kasutavad terminit „marmor“ moondlubjakivi kohta. Marmor on kivim, tekkinud ladestunud karbonaatkivimite moonde tagajärjel. Metamorfism põhjustab mitmesuguste originaal karbonaatmineraalide osakeste ümberkristalliseerumist. Tulemuseks on marmorkivim, mis koosneb karbonaatkristallide põimunud mosaiigist. Puhas valge marmor on väga puhta lubjakivi metamorfismi tulemus. Marmor on laialtkasutatav ehitusmaterjal nii sise-, kui välistöödel.
Marmorit, kui kauakestvat ja ilusat kivi, kasutasid juba vanad kreeklased, kes olid maailma peenema ehituskunsti, kivilõikamise ja skulptuuri meistrid. Nende loodud on detailideni täiuslikud kujud ja ehitised, mis on kestnud läbi aegade. Näiteks: ehedast Panteliconi marmorist Panthenon, ehitatud aastatel 441-437 enne kristust, on Vana-Kreeka tsivilisatsiooni hästituntud sümbol.
Marmori kasutamine ehituses ulatub tagasi tuhandete aastate taguse iidse Egiptuse ja Mesopotaamia kultuurideni. Tohutu kandejõu tõttu sobis marmor ideaalselt monoliitseteks sammasteks ja kandestruktuurideks ühiskondlikes-, era- ja religioossetes ehitistes. Maailma kõige aukartust sisendavamate hoonete püstitamisel - Püha Pauluse Basiilika uhkest punasest põrandast Roomas, Versailles lossi müürideni ning Inglismaa Salisbury Katedraali meisterlikult kujundatud löövini on kasutatud marmorit.