Mosaiik on lihtsaltseletatuna „pilt või kujund koostatud väiksematest osadest“. Niisama nagu mosaiigi kunstilise ja praktilise väärtuse juures on olulised kujundi stiil ja olemus, on tähtis ka materjali valik, oskused ja vilumused. Materjal võib olla peegeldav või valguses sillerdav ( klaas, kuld, peegel). Mosaiigid võivad olla 3-mõõtmelised ning sisaldada esemeid ja ebatavalisi asju.
Mosaiigi ajalugu ulatub 4000 aasta taha, või veel kaugemale, kui kaunistuseks kasutati teravikkupidi tahaplaanile surutud punakaspruune käbisid. 8.sajandiks e.kr. olid olemas kiviklibu-kõnniteed, kus kasutati eri värvi kive mustrite moodustamiseks, kuigi need kaldusid olema meelevaldsed kaunistused. Kreeklased olid need, kes nelja sajandi jooksul enne kristust tõstsid kiviklibu tehnika täpsete geomeetriliste mustrite ja inimeste-loomade elu detailse kujutamisega kunstilisse vormi.
Ülejäänud Euroopas elas mosaiik Keskajal üldise languse tähe all. Siiski õitses mosaiikplaatide tööstus, mille tulemuseks oli plaatmustrite kasutamine kloostrites ja teistes usuga seotud ehitistes. Aastasse 1320 ulatuvad tagasi plaatkaunistused Ely Katedraali Craudeni Kabelis. Kabeli põrandal on esitatud detailne mosaiiktehnikas stseen Adamast ja Evast.
Ka Art Nouveau liikumine toetus mosaiikkunstile. Barcelonas töötas 20.sajandi kahel esimesel aastakümnel Antoni Gaudi koos Josep Maria Jujoliga, tootes Guell Park’is jalustrabavaid keraamiliblisi mosaiike.
Mosaiigil on läinud hästi ka 21. sajandi algusaastail, hoolimata hoiakust pidada seda rohkem käsitööliste kui kunstnike pärusmaaks. Võibolla on raske nõustuda tõsiasjaga, et mosaiik täidab sageli kahest otstarvet – põranda kattevahendina ja olles samal ajal kergesti ligipääsetav mitte-elitaarne loovuse võimalus.